Rohelisest kaardist

Vesture

1949. aasta jaanuaris korraldati üks esimesi Euroopa kindlustusorganisatsioonide konverentse eesmärgiga luua tulevikus rahvusvaheline kohustuslik liikluskindlustussüsteem ("rohelise kaardi" süsteem). Sellel konverentsil väljendati vajadust luua alaline komisjon, mis esindaks kõiki rohelise kaardi süsteemis olevaid riiklikke büroosid. Eeltoodu kohaselt moodustati büroo nõukogu. Büroonõukogu esimene ametlik plenaaristung peeti novembris 1951. Büroonõukogu esindasid sel ajal: Belgia, Tšehhoslovakkia, Taani, Prantsusmaa, Kreeka, Iirimaa, Suurbritannia, Luksemburg, Holland, Norra, Soome, Šveits, aga ka Rootsi. Büroode nõukogu koosolekul leppisid riiklikud bürood kokku kontseptuaalselt olulistes küsimustes "Rohelise kaardi" süsteemi rakendamisel ning 1953. jaanuaril 1 võeti "Rohelise kaardi" süsteem täielikult kasutusele.

Eesmärgid

• Tagada sõidukiomanike kaitse välisriigis sõidukijuhi (edaspidi – TPL) süül liiklusõnnetuses kolmandale isikule tekitatud kahjude osas.
• Tagada RTA ohvrite varalised huvid nii välismaal kui ka RTA kannatanu elukohariigis.
• Vältige juhtide vajadust sõlmida piirikindlustusleping nende riikide piiride ületamisel, kus kehtib kohustuslik tsiviilvastutuskindlustussüsteem.

Süsteemi aluseks on igas rohelise kaardi süsteemi riigis spetsiaalse struktuuriüksuse – Riigibüroo – moodustamine, mis vastutab teiste riikide sõidukite RTA poolt tekitatud kahjujuhtumite käsitlemise eest oma riigis ning koordineerib oma riigist pärit sõidukite RTA poolt tekitatud kahju hüvitamist välisriigis. Kõiki Rohelise Kaardi süsteemi riiklikke büroosid esindav organisatsioon on Büroode Nõukogu.